venerdì 6 luglio 2012

Minipuhkus mägedes

Ühel Passerinis töötaval Annal (Bresciani) on Cavallinos bar ristorante, korra varem olin seal Anna (Bachetti) ja tema emaga käinud, eelmisel pühapäeval pidin ka Adriani ja tema nõbuga minema, aga neil oli koristamise ning asjade pakkimisega liialt palju tegemist (tundes Adriani oli selles süüdi see, et ta pärastlõunal umbes kella kahe ajal kargu alla sai). Esialgne plaan oli minna vaid üheks päevaks, aga eile lõuna paiku, kui ma Annat kohtasin, ütles ta, et vahetas reedese esimese vahetuse öise vastu. See tähendas seda, et minu puhkus pikenes päeva võrra. Iseenesest oli see veidi jama, sest pidin ilusa ilma korral oma lemmik Annaga (Bachetti) Idrosse järve äärde minema, aga mul oli tõesti vaja mõneks päevaks Nozzast eemale saada. Tegelikult mul on päris paha tunne selle pärast.

Hakkasime kella kahe ajal, pärast Anna vahetuse lõppu, liikuma. Me ei läinud läbi Treviso Bresciano, nagu me teise Annaga tegime, vaid läksime väikese tuuriga Capovalle poolt. Tee oli hästi mõnus, meeletult kitsas, kuid mõnus. Tegime peatuse Capovalle kirikulaadse maja juures (see pole päris kirik, inimesed käivad seal rosariol), mis on ehitatud 18. sajandi esimesel poolel. Itaalias on sellised ehitised palju ilusamad kui Eesti kirikud. Kirikud Itaalias on oma ehituselt küll Eesti omadest täiesti erinevad, kuid samamoodi on välisseinad kaunistamata. Cappella moodi ehitised (ma ei ole kindel, et cappellaehk kabel on päris õige sõna) on alati värvilised ja erinevate pühakute ning imedetegijate pilte täis joonistatud. Kuna ilm oli palav ja Anna auto ca 20 aastane, siis pärast meie peatust, see enam käima ei läinud. Mis seal ikka, Anna helistas Danielele, kes siis kohale tuli ja auto käima sai.

Kui me bar ristorantesse kohale jõudsime, ootas meid seal ees casa di riposo vabatahtlik Valeria, kelle kirjeldamiseks on parim väljand un po' estrano ehk veidi imelik. Istusime, jõime kohvi ja seejärel läksime Valeria ning kahe Anna ja Daniele koeraga mägedesse jalutama. Jõudsime ca kahe kuni kahe ja poole tunniga päris kõrgele välja, mõnus oli. Oleks olnud veel mõnusam, kui ma koertega üksi oleksin olenud.

Valeria lihtsalt ei suuda vait olla! Kui ma jalutamas käin, siis tahan vaikust ja mõelda, temaga ei ole see võimalik! Esialgu püüdsin ikka kaasa rääkida, nii palju kui mul oli lisada tema venna pulmade ettevalmistustele ja Valeria dilemmale küünelaki värvivalikul, ühel hetkel hakkasin lihtsalt kaasa noogutama, siis lakkasin teda kuulamast ning mõtlesin oma mõtteid ja tagasiteel hakkasin mäenõlvadest alla vaatama ja mõtlema, et kui ma ta siit alla lükkan, siis läheb tõenäoliselt päevi, võib-olla isegi nädal või kaks, enne kui keegi ta sealt leiab. (Ma olen endiselt väga tore ja armastan inimesi üle kõige.) Jõudsime siiski kuritööd korda saatmata tagasi, vahepeal olid saabunud mõned kohalikud. Mõne aja möödudes läks Anna magama, õigemini heitis korraks voodile pikali, et telegiontale't vaadata ning ärkas circa neli tundi hiljem. Samal ajal noogutasime meie Danielega Baleriale kaasa. Ja ära ta minna ei taha! Lõpuks läks Daniele leti äärde ja kutsus mind mingil absurdsel ettekäändel sinna, siis lõpuks jõudis Valeria nii kaugele, et ta läks ära. See ei olnud meist küll ilus, aga ausalt, me olime Danielega mõlemad suitsiidile üsna lähedal. Kella üheteistkümne ajal ärkas lõpuks ka Anna. Veidi pärast seda läks Daniele magama, meie jäime kahekesi välja õlut (mina) ja veini (Anna) jooma. Rääkisime koertest, lehmadest, elust ja ma ei tea millest veel. Kui me kella kahe ajal trepist üles püüdsime minna, avastasime mõelmad, et meil on sellega kergeid raskuseid...

Hommikul kell seitse äratas mind tõeline temporale. Äike oli nii tugev, et aknaklaasid liikusid, tuul tegi veel paremat tööd puudega. Kui ma kella 11 ajal ärkasin, säras aga päike, siiski oli tuuline. Ma ei suuda sõnadesse panna kui palju ma tänast ja eilset ilma nautisin! See tunne, et sa vajad pusa... ma ei kujutanud ette, et see nii võib olla! Hommikukohvi ajal nautisin suurepärast vaadet, kuidas pärast vihma mägede vahelt pilved tõusid. Kirjeldamatult ilus. Hiljem lugesin Maiaga, kes on mu nii omaks võtnud, et närib Tommy kombel lausa mu kätt, „Ukuaru“. Sain nüüd veidi oma koeraigatsust rahuldada, kuid kui ma puhkusele jõuan, siis vean Tommy ka tuppa kaasa. Hiljem kutsus Daniele mu kööki appi. Ma tegin oma elu esimese õunakoogi!

Ühesõnaga, need kaks päeva mägedes ilma internetita, eemal Nozzast, olid tõesti mõnusad! Sain eemale oma kohati vangikongina tunduvast toast, polnud ööläbi karjuvaid vanureid ning nautisin mõnusat loodust, vaikust, õlut ja head vestlust. Kogu sellele positiivsusele tuleb lisada ka midagi, mis seda kõike tasakaalustaks. Kui Nozzas autosse istusime, teatas Anna mulle, et enam me Passerinis ei kohtu, tänaöine vahetus on tema viimane. Teisisõnu, esmalt Jutta, siis Adrian, nüüd Anna Bresciani... Ootan huviga, millal minu lemmik, Anna Bachetti, teatab, et ta ära läheb. Siis ma tulen ausalt kasvõi jala koju!

2 commenti:

  1. no näed, ei ole sul eal nii igav ühti :D

    RispondiElimina
  2. Vast kord nädalas on üks helgem hetk, ülejäänud 5-6 päeva on tapvad.

    RispondiElimina