sabato 11 gennaio 2014

Mauro Bacchetti - E mi diverto cantando


Mauro on akordionist Vestonest, sellest samast väikesest paese'st, kus ma vabatahtlikuks olin. Äärmiselt muhe inimene, kes siiralt muusikat armastab.

giovedì 3 ottobre 2013

Lettera dal fronte - Kiri rindelt

Asiago, 6/12/1916
 
Cara mamma come stai? Qui al fronte le cose non vanno per niente bene. Ha cominciato a nevicare, a fare freddo.
 
La neve scende e ricopre tutto. Ormai il silenzio è calato tra di noi.
 
Anche i nemici sembrano turbati e stanchi. È da un po' che non bombardano o attaccano. Questa è una fortuna perché noi non avremmo molta forza per opporre resistenza. E' notte ma non riesco a dormire: ho paura di morire! Morire sotto una valanga, oppure durante un attacco a sporesa dei nemici. E cosi ti penso! Penso a te, alla mia famiglia, al mia paese, a Emma! Quanto mi mancate! Tu però mi manchi più di tutti! Mi manca il tuo sorriso, la tua voce... insomma tutto! Per ricordarti prego ogni sera, come mi hai insegnato tu. Mi viene da piangere nel pensare alle tue parole: "figlio mio, hai solo 18 anni, non andare.. non andare al fronte a morire". Ogni sera i tuoi occhi pieni di lacrime mi tornano in mente. Te lo prometto tornerò vivo, per te, per Emma, per papà, per i miei fratelli, per la nonna...Molti sono morti! Che conosci siamo rimasti in tre: io, Paolo e Carlo. Antonio e Marco sono morti sotto una valanga...
 
Giuseppe si è sparato. Francesco, suo fratello Efrem, Stefano e Vittorio sono tornati a casa dopo essersi feriti. Molti altri sono dispersi. Nonsostante tutto qui siamo molti uniti. Quando qualcuno viene ferito sono i compagni a soccorrerlo. La mia vita assomiglia ai giochi che facevo da bambino. Quelli con le spade di legno; solo che al posto delle spade ci sono i fucili veri. Per vivere bisogna uccidere.
 
Qui la vita ha un'importanza relativa. Si uccide come si schiacciano le formiche. Nessun rispetto, nessuna pietà! Sparo per paura di morire, di non tornare o solo per rabbia! Una volta partiti all'attacco non capiamo più niente..come quando sei ubriaco! Il perché non importa! Anche dei morti non si ha rispetto, una notte ero troppo stanco per arrivare in trincea e cosi mi nascosi vicino ad alcuni corpi di soldati..urlavano, pregavano, mi imploravano di ucciderli..piangevano. Piangevo anch'io. La vita qui è dura e monotona. Sveglia presto, colazione se c'è cibo, piani di guerra. La trincea è la nostra casa! Nemmeno ricordo cosa voglia dire una casa normale, vera! E' quasi l'alba. Ho ancora un po' di tempo per raccontare. I letti sono scomodi, i soldati stanchi e affamati e come ti ho già detto c'è freddo.. tanto freddo. Ci bombardano spesso. È da impazzire. Comunque tornerò mamma. Te lo prometto.
 
Spero che Dio mi perdoni per quello che faccio. Sono un assassino, un mostro! Vi voglio bene e ve ne vorrò sempre! Scrivimi e raccontami di voi. Emma come stà? Spero bene. Dille che l'amo, che tornerò e che ci sposeremo al mio ritorno. Papà sempre bene? E la nonna? Mi manca molto e mi mancano anche le sue torte. I miei fratelli? Di loro a studiare! E tu mamma? Non preoccuparti! Tornerò! Ti voglio bene mamma e te ne vorrò sempre! Ragazzi mi mancate tutti. Siete il pensiero che mi scalda il cuore! Vi voglio bene.
 
Claudio
 
P.S. Tornerò! Non preoccupatevi...


Kallis ema, kuidas läheb? Siin rindel ei lähe asjad üldse hästi. Hakkas lund sadama ja läks külmaks.

Lumi langeb ja katab kõik. Meie vahele on langenud vaikus.

Ka vaenlased tunduvad ärritunud ja väsinud. Juba mõnda aega pole nad pommitanud ega rünnanud. Õnneks, sest meil ei ole jõudu neile vastu hakata. On öö, aga ma ei saa magada: mul on hirm surra. Surra valangu all või vaenlaste äkkrünnaku all. Mõtlen sinust, oma perest, oma  riigist, Emmast. Kuidas ma teid igatsen! Sind igatsen ma aga kõige rohkem! Ma igatsen sinu naeratust, sinu häält... kõike. Et sind meeles pidada palvetan igal õhtul, nagu sa mind õpetasid. Mind ajab nutma mõte sinu sõnadest: "poeg, sa oled ainult 18 aastane, ära mine... ära mine rindele surema". Igal õhtul meenuvad mulle sinu pisaraid täis silmad. Ma luban sulle, et naasen elavana, sinu nimel, Emma nimel, isa nimel, minu vendade nimel, vanaema nimel...Paljud on surnud! Tuttavatest oleme järgi jäänud kolmekesi: mina, Paolo ja Carlo. Antonio ja Marco surid valangu all.

Giuseppe sai kuulitabamuse. Francesco, tema vend Efrem, Stefano ja Vittorio läksid pärast haavata saamist koju. Paljud teised on puudu. Hoolimata kõigest oleme väga kokkuhoidvad. Kui keegi saab haavata, lähevad teised teda päästma. Minu elu sarnaneb lapsena mängitud mängudele, puust mõõkadega mängimisele. Ainult, et mõõkade asemel on päris püssid. Elama jäämiseks peab tapma.

Siin on elu relatiivse tähtsusega. Tapatakse nagu lömastataks sipelgaid. Mittemingit austust, mittemingit kaastunnet. Tulistan kartes surra, kartes mitte tagasi tulla või lihtsalt vihast. Rünnakule minnes ei taipa me enam midagi...nagu oleksime purjus. Põhjus pole tähtis. Isegi surnuid ei austata, ühel ööl olin liiga väsinud, et kaevikusse jõuda, niisiis peitsin end mõnede kehade vahele..karjusid, palvetasid, anusid, et ma nad tapaks..nutsid. Ka mina nutsin. Elu siin on raske ja monotoonne. Varajane äratus, hommikusöök, kui toitu on, sõja leivad. Kaevik on meie kodu! Ma enam ei mäletagi mida tähendab tavaline kodu! Hakkab koitma. Mul on veel veidi aega teid asjadega kurssi viimiseks. Voodid on ebamugavad, sõdurid väsinud ja näljased ning nagu ma juba varem ütlesin, on külm. Nad pommitavad tihti. See on hullumeelne. Siiski, ma tulen tagasi ema. Ma luban.

Ma loodan, et Jumal andestab mulle selle, mida teen. Ma olen mõrtsukas, koletis. Ma soovin teile kõike head ja nii alati. Kirjuta mulle ja vii mind teiega kurssi. Kuidas Emmal läheb? Ma loodan, et hästi. Ütle talle, et ma armastan teda ja et ma tulen tagasi, siis abiellume. Isal on kõik hästi? Ja vanaema? Ma igatsen teda väga, samuti tema kooke. Ja minu vennad? Ütle neile, et nad õpiksid! Ja sina ema? Ära muretse! Ma tulen tagasi! Ma soovin sulle kõike head ja seda alati! Kallid, ma igatsen teid kõiki. Te olete mõte, mis soojendab alati minu südant! Mo soovin teile kõike head.

Claudio

P.S. Ma tulen tagasi! Ärge muretsege...

(Il Lichene 2013)

mercoledì 31 luglio 2013

Nepal's day Rifugio Malga Cainos

Järjekordne äärmiselt lahe üritus Malga Cainos. Rahvast oli tohutult palju, sööki oli tohutult palju ja muidugi ei puudunud häälekas vaidlus poliitika, religiooni ja immigrantide teemal.

Pier, hooldaja vanadekodus, viiuldamas.
Hommikusöök

mercoledì 24 luglio 2013

"Perché io prima di tutto sono Romano e Romanista." Daniele De Rossi*

Täna on iga romanista (AS Roma fänn) Jumala, capitan futuro (tulevane kapten), kolmekümnes sünnipäev.
 
Daniele De Rossi sündis 24. juulil 1983. aastal Roomas, Ostias. Tema isa on Alberto De Rossi, kunagine jalgpallur ja praegune AS Roma noortekoondise peatreener.

De Rossi alustas mängimist Ostiamare's, kuid siirdus kiirelt A.S. Roma'sse. Tema esimene mäng La Roma särgis oli 2001. aastal Champions League's Anderlecht'i vastu, olles siis vaid 18 aastane. Serie A ja rahvuskoondise debüüdid olid 2004. aastal. 2006. aastal krooniti ta Itaalia rahvusmeeskonnaga maailmameistriks. Kusjuures, De Rossi oli üks viiest mängijast, kes finaali penaltiseerias Itaaliale võidu tõi.
 
 
 
Daniele De Rossi on emotsionaalne ja spontaane mängija. Ta võib olla keskväljal kaitsvas positsioonis ja mõni hetk hiljem värava all proovida. Ta ei löö risti ette millegi ees. Tänu sellele on ta nii mitmelgi korral lausidiootsustega hakkama saanud. Näiteks 2006. aasta MMi mäng USA vastu, mille käigus ta Brian McBride küünarnukiga näkku lõi ja punase kaarti teenis. Teadjad räägivad, et kohe pärast mängu oli ta McBride üles otsinud ja vabandanud. Samas 2005. aastal Serie A mängu ajal lõi ta värava, kuid palli kergelt (tahtlikult või mitte) käega suunates, kohtunik seda ei näinud ja luges värava. De Rossi läks tema juurde ja tunnistas käega mängu, värav tühistati.
 
"Romale annaksin südame ja hinge."
Mitmed suurklubid, eriti innukalt Manchester City, on püüdnud temaga lepingut sõlmida. De Rossi on alati ära öelnud. Hoolimata sellest, et mängus on väga suured summad ja La Romal pole viimastel aastatel just kõige hiilgavamalt läinud. "Ho un unico rimpianto, quello di donare alla Roma una sola carriera." on ta öelnud, anda La Romale üksainus karjäär.

"Kui ma seda särki kannan, tundun endale ilusam. Kui ma seda särki
kannan, lööb mu süda kiiremini. Kui ma seda särki kannan
kuuleksin kuidas terve staadioni kurv minu jaoks häält teeb."

"Io non sono il classico calciatore como lo intendete voi." (Ma ei ole klassikaline jalgpallur nagu teie arvate.") Ta ei jaluta iga päev erineva supermodelliga ringi, ei kanna vaid Armani't ja Gucci't, ei anna erinevatele ajakirjadele lugematuid intervjuusid, ei poseeri kusagil esikaanel Calvin Kleini väel ega loo igal aastal uut parfüümi. Nagu ta ühes intervjuus on öelnud, ta eelistab diivanil istuda ja nutellat ning krõpse süües filme vaadata.

De Rossi on puutumatu!
See on põhjus, miks De Rossi on minu vaieldamatu lemmikmängija. Ta ei ole mees teiselt planeedilt, suur jalgpallitäht. Ta on tavaline inimene, kellele meeldib lugeda ja filme vaadata, kes armastab La Romat sama palju kui iga teine romanista ega korralda suurt spektaaklit igalpool kus ta ringi käib. Olles siiski loetud, kui üks Itaalia ja maailma parimaid käskvälju.

"Sest eelkõige olen roomlane ja romanista."

martedì 23 aprile 2013

Torno alle mie montagne

Ostsin eelmisel nädalal lennukipileti. 25. juulil lähen Itaaliasse. Millal tagasi? Chissà. (Veidi põen (kahetsen), sest Erikal on 30. juulil sünnipäev.) Ma ei oska mõelda kui kauaks ma jääma peaksin. Anna ütles, et tema pärast kasvõi kolmeks nädalaks. Nädala olen niikuinii mägedes teise Anna ja Daniele juures. Lisaks veel kui vaja saan ka Anita juures ööbida.  Ma ju ei tea millal ma jälle Itaaliasse saan...

Lago d'Idro